Karate kui sport 

Aastal 1936 rajas 68 aastane Funakoshi Jaapani esimese karate dojo, millele anti nimeks Shotokan. See sai ka Funakoshi stiili nimeks. “Shoto” oli meistri hüüdnimi, mis tähendas nõtket mändi, “kan” = maja. Ta koostas vööprogrammid kyu ja dan vööastmetele.

Funakoshi oli vabavõitluse korraldamise vastu. Tema meelest oli kata tähtsaim harjutusviis. Katadesse kodeeriti lugematuid karatetehnikaid: lukke, heiteid ja lööke keha tundlikesse punktidesse. Suuremal osal karatestiilidest on 15-20 katat, mõnedel aga isegi 50.

Võistlused erinevate stiilide vahel siiski toimusid. Teiste seas käis ka meistri poeg, Yoshitaka Funakoshi Osakas võistlemas Goju-ryu karatekoolkonna vastu. Tulemuseks oli valus kaotus ja muudatused Shotokan karate õpetusprogrammis. Yoshitaka lisas karateõpetusele vabavõitluse, nii ühe, kui ka kolme sammu paarisharjutused, madalad asendid ja kõrged jalalöögid (traditsioonilises Okinawa karates suunati jalalöögid tavaliselt põlve või kõhu piirkonda).

Ka Ohtsuka arendas jujutsust ja karatest saadud kogemuste abil.sobivaid tehnikaid jiyu kumitesse.
1940-50ndatel aastatel hakkas Jaapani karate eralduma Okinawa karatest. Peagi oli Jaapanis rohkem harrastajaid, kui emamaal Okinawal.

Teise Maailmasõja algul hakati karated õpetama ka Jaapani sõduritele. Suurem osa Shotokan-kooli õpilastest kutsuti süjaväkke.. Funakoshi Dojo pommitati puruks ja tänapäeva karate tehnilist külge tugevalt mõjutanud Yoshitaka Funakoshi suri tuberkuloosi.

1945 a. keelas kindral Mac Arthuri sõjavalitsus karate ja muude võitluskunstide harjutamise Jaapanis. Karate harjutamise keeld kestis kolm aastat.

Jaapani Karate Liit moodustati aastal 1955. Kaks aastat hiljem peeti Jaapanis esimesed suured karatevõistlused Shotokan-stiili karatekadele. Samal aastal suri Gichin Funakoshi.
Aastal 1969 korraldati Jaapanis esimene kõikidele koolkondadele avatud karatevõistlus.

1950- aastate lõpul levis karate Euroopasse. Karate tutvustajateks Euroopas olid jaapanlase Rikutaro Fukuda prantslasest õpilased Henri Plée ja inglane Vernon Bell.

1960- aastatel läksid paljud jaapani meistrid Euroopasse ja Ameerikasse ning karate sai tutntuks üle maailma.
Sportlik karate on iidse võitlusviisi tänapäevane vorm, millel on oma spetsiifika.
Tänapäeva karate tunneb põhiliselt kahte karate võistlusviisi – kata s.o. üksikharjutust ja kumite vabavõitlus.
Kata on erinevatest karatetehnikatest loodud terviklik kompositsioon, mis kujutab võitlust kujuteldavate vastastega. Kata oli kuni kontaktita partneriharjutuse laiema kasutuselevõtmiseni käesoleva sajandi algul peamine karate harjutamise viis. Tänapäeva harjutatavad katad pärinevad enamikus aastasadade tagant.
Katavõistlus toimub nii individuaalselt kui võistkondlikult. Võistkond koosneb kolmest liikmest (kas meeskond või naiskond). Võistlustel kasutatakse väljakukkumissüsteemi (repechage). Võistlejad peavad sooritama nii kohustusliku (SHITEI) kui ka vaba (TOKUI) kata. Need peavad olema vastavuses nimekirjaga, mis on WKF poolt tunnustatud stiilides: Goju, Shito, Shoto ja Wado.
Kata sooritamisel hinnatakse; jõudu, kiirust, ajastatust, tasakaalu, korrektset hingamist, kimed.

Kumite – vabavõitlus on tänapäeval enamgi levinud võistlusviis kui kata. See on saanud võimalikuks tänu kontaktita karate laiale levikule. See meetod annab võimaluse võistelda partneriga ilma ohuta teineteist vigastada ja on reguleeritud WKF
(World Karate Federation) võistlusmäärustega. Need keelavad täielikult kontrollimata tehnikad. Keelatud on kontakt näo ja kaela piirkonda, liigestesse ja alakõhtu.. Kerge kuni mõõdukas kontakt keha piirkonda on lubatud. Punkti saab tugeva ja kiire tehnika eest, mida vastane ei suutnud tõrjuda ja mis on sooritatud hea dünaamikaga, stabiilsest asendist, täpselt distantsilt ning tugeva võitlusvaimsusega. Võisteldakse individuaalselt ja võistkonniti.

Vöösüsteemi kujunemine.
Jaapani keeles nimetatakse vööde ehk vööastmete (kraadi) andmist “Shoh-dan Shinsa” või “Shoh-kyu Shinsa”.
“Shoh” tähendab edutamine. “Shinsa” = eksam. “Dan” on samm, aste ja “Kyu” on klass. Dan on kõrgem e. õpetaja aste, Kyu e. õpilase aste. Kyu algab tavaliselt kõrgemate arvudega näiteks 10..Kyu ja liigub allapoole, 7.Kyu, 6.Kyu jne. Dan-kraadid algavad Shodaniga (1.Dan.) ja lähevad ülespoole, 2.Dan, 3.Dan jne.

Vööastme süsteemi loojaks oli kaasaegse judo looja, Jigoro Kano (1860-1938).. Kano kirjutas artikli ajakirjas “Judo” juunis 1918: “Ma lõin Kodokani 1882 a. ja alustasin Judo õpetamist. Kui ma õpetasin ja innustasin õpilasi, tulin mõttele, et oleks sobilik kui varasema süsteemi, nagu Mokuroku (indeks), Munkyo (litsents) ja Kaiden (väljaõpetatud) asemel, oleks rohkem astmeid ja võimalusi kõrgema kraadi saamiseks. Nii jagasin ma õpilased Dan kraadidesse ja mitte-Dan kraadidesse. “

Kano nägi, et on vaja eristada algajaid ja edasijõudnud õpilasi. Algajad kandsid valgeid vöösid ja neid peeti hinnangut veel mitte saanuteks. Uued õpilased alustasid kõige kõrgemast kyust (tavaliselt 10), siis aste vähenes vastavalt kogemusetele esimese kyuni. Kyu astmed olid ainult sissejuhatus õpetaja astmete Danide saamiseks.

Kraadi andmine oli algusest peale eeskätt instruktori vahend õpilaste innustamiseks. Hiljem ka õpetaja astme kinnitamiseks. Kraadiandmine on põhimõtteliselt isiklik ja kuulub õpetajale, stiilile või organisatsioonile.

Aja jooksul on mitmed stiilid võtnud omaks kuus kuni kümme Kyu astet, Nende edutamisel põhineva õppekava ning Dani astmed, mis alates esimesest Danist ülespoole kasvavad. Nii mõneski stiilis saadakse Dani aste üsna kergesti. Teistes stiilides on Dani omandamine venitatud 5 kuni 7 aastaseks tõsiseks õppimiseks. Kuna algajatel polnud veel astet, tunti neid Mudanshadena. “Mu” – Zen termini algus, mis tähendab tühjust. “Dan” on vööaste ja “Sha” isik. Edasijõudnud õpilasi (Dan) nimetatakse Yudansha. “Yu” tähendab omamist. Seega isikut, kes omab dani.

Jigoro Kano jagas esimesed Shodan (1. Dan)-astmed oma õpilastele Tomida Tsunejiro ja Saigo Shiro augustis 1883. Dan-Kyu kraadi määruste kinnitamine tuli veidi hiljem (1920). (Tänapäeval on Kodokan Judos 10 Dankraadi ja 5 Kyukraadi.)
Algul andis Kano oma õpilastele musti särpe (vöö eesmärki täitev pael), mida kantaks harjutamise ajal kimono jaki peal. Sel ajal ei kasutatud pikki pükse, kanti niudevöösid või lühikesi pükse, mis ei ulatunud üle põlve. 1907 a. asendus pael-särp musta vööga – Kuri Obi.

Edasi kirjutas Jigoro Knao ajakirjas “Sakko” veebruar. 1927:
“Alguses võisin ise otsustada Dan-ide üle. Kuid kuna judokate arv on vähehaaval kasvanud ja judo levik kasvanud, hakkasin ma otsustamisel teistega nõu pidama. Lõpuks kinnitati kraadiandmise-komitee Kodokanis ja selle filiaalides
Kokkuvõttes on kraadiandmine toiminud kui innustus, kuuluvuse märk ja organisatsiooni standardiseerija.

Karate on ka tänapäeval paljus mõjutatud Judo süsteemidest. Inspireerituna Kodokani kraadisüsteemist andis Funakoshi Gichin, Shotokani rajaja, 1924 a. esimesed Dan-sertifikaadid Gima Shinkinile, Ohtsuka Hironorile (1892-1981, hilisem Wadokai rajaja) ja Kasuya Shinyole (1889-1969, Keio Ülikooli professor, Keio Ülikooli Karateklubi rajaja).
Varem sellist kraadisüsteemi Okinawal Karates polnud.

Gima Shinkin jutustas: “Kano Jigoro ütles Funakoshi Gishinile: “Härra Funakoshi, Karates pole küll Dan-kraade, kuid Karate ei saa edeneda ilma Dan-kraadideta. Mõtle selle peale.

See on tõendiks, et Karate kraadisüsteem on mõjutatud ja innustatud Jigoro Kano ja Kodokan Judo poolt. Funakoshi Gishin kirjutas oma raamatus “Karate, My Way of Life”: “Shotokan-dojo oli valmis Zoshigayas, Tokyos, 1938. Selleks ajaks kinnitati ka Dan-Kyusüsteem.”

Wadokai karate organiseeriti 1934 a. nimetuse all, Dai Nippon Karate Shinko (Jaapani Karate edendamise Klubi). Selle aja põhikirjadest võib näha, et Wadokai oli juba kinnitanud Dan-Kyusüsteemi, kus oli ka 5 Dan kraadi. Wadokai juhatus koosnes peamiselt üliõpilastest, kes olid tublid tegevuse organiseerijad ja kinnitasid sellise süsteemi.

Miyasato Eiichi järgi, Okinawa Goju ryu, keeldus Miyagi Chojun Dan-Kyu süsteemi kasutamisest. Dan-Kyu süsteem Goju ryus kinnitati pärast Miyagi Chojuni surma, 1953 aastal.

Higaonna Morio kirjutab oma raamatus “The History of Karate”, et alles 1954 aastal tutvustati Dan süsteemi Okinawal. Sel ajal kinnitati Okinawa Karate Föderatsiooni.

Esimene erinevate stiilide kraadiandmine Okinawal, korraldati 1960 a. Siis said iga stiili peainstruktorid Okinawal, 5.Dani. Tolleaegne Okinawa ajaleht kirjutas : “Okinawa Karate Föderatsioon on vastu võtnud Dan-Kyu süsteemi 30.dets.1960. Ülejäänud Jaapanis võeti Dan-Kyu süsteem kasutusele juba enne sõda ( ajavahemikul 1941-1945) Okinawal arutati Dan-Kyu süsteemi kasutuselevõtmist juba paar aastat tagasi. See on sihiks võtta Karate ametlikuks õppeaineks koolidesse ning edendada seda kui Okinawa kohalikku spordiala.”

Kyu/Dan süsteemi ei loodud tehniliste saavutuste märkimiseks. See esindab karate püüdlust hingelise ja eetilise perfektsuse saavutamseks. Seega peaksid vöö astmed näitama hingelist ja moraalset arengut. Sellest lähtuvalt hinnatakse lapsi erinevalt. Mustal vööl on sageli keskel valge triip ja seda seepärast, et lastel pole veel arenenud selliseid iseloomu ja isiksuse aspekte mida Budo esindab. Paljud koolkonnad teevadki uue Dan eksami noortele, täiskavanute Dani saamiseks.
Kokkuvõttes on kraadiandmine toiminud kui innustus, kuuluvuse märk ja organisatsiooni standardiseerija.