Karate ajalugu
Traditsiooniliselt on tavaks rääkides karate ajaloost alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse. Peaaegu kõikides budoalade ajalugu käsitlevates raamatutes korduva legendi õigsust pole suudetud tõestada, kuid pärimuse järgi võib seda usaldada.
Bodhidharma
Rändavad mungad pidid oskama võitluskunste, sest tihti tuli neil ainult rännukeppide ja paljaste kätega end metsloomade ning vaenulike hõimude eest kaitsta. Rändkaupmehed võtsid sageli oma reisidele ihukaitsjateks kaasa buddha munkasid.
Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolin’i templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tõendeid selle kohta, et mõningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 e. Kr – 24 p.Kr.).
Pärimuse järgi oli Bodhidharma tuima ilmega mees, kellel oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Legend räägib, et ükskord suigatas ta keset mediteerimist ja vihastas nii, et lõikas ära oma silmalaud. Maha pudenedes, kasvasid neist esimesed teepõõsad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt teetassiga mediteerimise vahepeal. Sellepärast öeldakse zeni kohta, et tal on “tee maitse”.
Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nad ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäeva-seid zen harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti nimega “shih pa lo han sho” – “Lo Hani 18 kätt”. Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fuks või wu shuks. “Shih pa lo han sho” harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I-Chin-Ching’is.
Shaolin chuang-fa esindab hiina võitluskunstide “väliseid koolkondi” (‘wai chia), kus põhirõhk on lihaste jõu kasutamisel. Chuang-fa “sisemised koolkonnal” (nei chia) taotlevad õpilase sisemise energia ehk chi valdamist. Tehnikaid ei tehta lihasjõuga, vaid lõdvestunult chi abil.
Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi.
Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch’ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch’ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang-fast. Matkal kohtas ta meister Li Ch’engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.
Jaapanist lõunas asetsevasse Ryukyu saarterühma kuulub 140 saart, milledest suurim on Okinawa. See asub 550 km kaugusel Jaapani Kyushust, sama kaugel Taiwanist ja 740 km kaugusel Hiina rannikust.
Okinawa saarele jõudis chuang-fa hiina väljarändajatega. Sellest, millal see toimus, on olemas mitmeid versioone. Jaapani entsüklopeedia Sekai Dai-Hyakkajite järgi toodi chuang-fa Hiinast Okinawale arvatavasti Tang-dünastia (618-906) ajal. Teise arvamuse järgi aga tuli chuang-fa Okinawale alles 1300-ndail aastail.
Pärast Jaapani Taira-Minamoto sõdu saabusid Taira klanni jõugud 1000 a. lõpul Riukiu (Ryukyu) saartele. Sõda lõppes alles 1200- aastatel, kui Okinawa esimene kuningas Shunten koos oma järglastega ühendas saared kasutades silmapaistvalt head sõjatehnikat. Shunten ehitas Okinawale kindluseid ja kannustas igati sõjakunstide õppimist.
Aastal 1340 jagunes Okinawa kolmeks kuningriigiks.
Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma “kolmekümne kuueks perekonnaks”. Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.
Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst “tode”. Paljude jaapani ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.
Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamisse (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.
Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine.
Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudoks.
Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega “te”- käsi või “okinawa-te” ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.
Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid Shuri-te, Naha-te ja Tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.
Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Sokon Matsumura.
Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.
Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shorin-ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shorei-ryuks. Et Okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.
Oma aja kuulsamaid Okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (05.03.1733 – 17.08.1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis oli omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse Kushankut (Kwanku) ja Sakugawa no kon bo’d, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.
Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate suurim karatemeister. Matsumura loodud katadeks peetakse Bassai- ja Naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelle kaudu Shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915).
1901 a. alustas Itosu alustas karate avalikku õpetamist Shuri koolides.
Kanyro Higaonna (1845-1915) oli Te-ekspert, kes õppis ka Hiinas shaolin chuang-fa Hung stiili, mis kuulub chuang-fa “välisesse”, “kõvasse” koolkonda.
Chojun Miyagi (1888 – 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi Naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa “sisemisse” ja “pehmesse” koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja Okinawa-ted, rajas ta oma stiili Goju-Ryu. “Go” – kõva, “Ju” – pehme. Miyagi andis Sanchin-katale selle Goju vormi ja lõi Tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.
Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897.a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 aastaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 lõi ta oma stiili nimega Uechi-Ryu. Tema poeg, Kanei Uechi, on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis, kui ka Okinawal.
Masutatsu Oyama alias Yee Hyung sündis Koreas aastal 1923 ja asus 9-aastaselt õppima hiina kempot. Jaapanisse elama minnes, hakkas ta õppima karated, Shotokan ja Goju-ryu stiili. Oyama saavutas kuulsust härgadelt sarvi maha lüües ja purustamistehnikaid demonstreerides. 1947. aastal sai Oyamast jaapani mitteametlik karatemeister. Olemasolevates karate stiilides pettunua rajas Oyama oma stiili 1956. aastal oma stiili “lõpliku tõe kooli”, Kyokushinkai.
Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Ta oli noorena tihti halge ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Anto Azato (1827-1906) juurde õppima. Funakoshi harjutas Okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.
Aastal 1912 saabus Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud Okinawa võitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. a. Jaapanisse, Kiotos asuvasse budoalade peamajja karated esitlema. Tol ajal kutsuti Okinawa võitluskunsti Ryukyu Todejutsu.
1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivõrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamine Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis. Enne oma Jaapani rännakut oli Funakoshi valitud Okinawa Võitluskunstide Liidu juhiks. Kuna uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö.
(5. dan oli tal elu lõpuni). Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. a..
Kui Funakoshi esitles 1922. aastal karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult. Nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budoaladest: judost ja kendost. Ka Jaapani budoliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist teed. Judo looja Jigoro Kano aitas Funakoshit uue võitlusala tutvustamisel.
Karated (jaapanikeelne vorm sõnale “tode”) õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi – karates ei ole esimesena ründamist”.
Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1920-te aastate lõpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli Goju-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni Shito-ryuga. Sel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, luues oma stiili Wado-ryu – “rahu tee koolkonna”.
Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 valvamaks budoalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust:
- karate’ d tuli hääldada jaapanipäraselt
- karaterühmad pidid kasutusele võtma ühesuguse riietuse
- pidi korraldatama võistlusi
- pidi loodama vööjärjestus ja – programm.
Karate tähendas algselt “hiina kätt”. Funakoshi aga muutis nime 1933 aastal “tühjaks käeks”. Vanad meistrid Okinawal olid nimemuutuse vastu, sest karate oli Hiinale palju võlgu.